
Kool annab kunstnikule hulga läbiproovitud lahendusi – ja vahel just see takistab tal midagi omanäolist öelda. Vaatame Rousseau, Pirosmani ja Grandma Mosese näitel, miks „vale“ pilt tabab mõnikord täpsemini kui laitmatu teos.

Hea maal ei pea olema kallis ja professionaalselt teostatud teos ei pruugi olla huvitav. Vaatame, millele kuraator tähelepanu pöörab ja miks tööde valimine pole pelgalt maitseküsimus.

Miks on parukas puudel naljakam kui päris kohtunik ja kuidas aitasid teatrikostüümides kassid keeldudest kõrvale põigata. Kuidas kunstnikud peitsid inimesi loomakujude taha – ja mida see lubas neil välja öelda.

Raudteejaamad, vabrikukorstnad, suitsused kaldapealsed ja eeslinnad – impressionistid valisid järjekindlalt seda, mida peeti maalimiseks kõlbmatuks. Ja asi polnud ainult mässus Saloni vastu.

Žanr, mida akadeemikud hoidsid sajandeid hierarhia kõige alumisel astmel, osutus absoluutse maalilise vabaduse territooriumiks. Uurime, miks on keerutatud koorega sidrunit raskem maalida kui pidulikku portreed.

Koopapullidest François Pomponi jääkaruni: miks loomade kujutised jäid sajanditeks teiste žanrite varju ja miks leiavad nad täna kodus erilise koha.

Meistriteosed, mida tänapäeval valvatakse kui riiklikke aardeid, tolmusid kunagi ateljeedes ja läksid võlgade katteks pagarile. Lugu sellest, kuidas turg eksib – ja miks see on täiesti normaalne.

Fotograafia tuli konkurendina, aga jäi spikriks: just tema vihjas maalikunstnikele, kuidas hobune tegelikult jookseb ja miks lõuendiservast lõigatud figuur mõjub ausamalt kui paraadlik kompositsioon.

Lugu sellest, kuidas William Turner sõbrunes uue kollase pigmendiga, elas üle kriitikute pilked ja valmistas tahtmatult pinnase ette impressionistidele.