
Sõna „kuraatorlik" kõlab nii, nagu seisaks selle taga dioptriteta prillidega inimene, kes asub kohe selgitama, miks sa midagi aru ei saanud. Tegelikkuses on ülesanne märksa põnevam: leida paljude tööde seast need, mis väärivad tähelepanu, ja selgitada, miks.
Sellel taval on pikk ajalugu. XIX sajandil valis Pariisi Saloni teosed välja žürii, kes otsustas, millised tööd pääsevad Prantsusmaa tähtsaimale kunstinäitusele. 1863. aastal korraldati Napoleon III korraldusel eraldi Salon des Refusés ehk tagasilükatute salong nende teoste jaoks, mida ametlik žürii vastu ei võtnud. Seal näidati ka Édouard Manet' „Hommikueinet murul", mis tekitas skandaali. Tänapäeval peetakse seda maali üheks XIX sajandi kunsti võtmeteoseks. See lugu tuletab meelde, et ka professionaalne valik pole eksimatu. Seepärast ei otsi kuraator täna pimedat vastavust akadeemilistele kaanonitele, vaid teostuse kõrget taset ja autori omanäolisust.
Kuid millele kuraator kaasaegset maalikunsti valides täpsemalt vaatab?
Maali arhitektuur. Kas värvid töötavad koos või vaidlevad omavahel? Kas kompositsiooniline tasakaal püsib? Vahel jääb tehniliselt korrektne teos vaid ilusate detailide kogumiks, millel napib ühtsust.
See, mis eristab tööd sadadest teistest. Kunstnik võib ammutada inspiratsiooni tuntud meistritelt, kuid oluline on, kas maalis ilmneb ka tema enda lahendus – värvis, kompositsioonis, süžee valikus või pintslilöögi iseloomus.
Tehnika ja materjalid. Hinnatakse, kuivõrd teostus vastab kavandile, et töö ei kaotaks tulevikus tehnoloogia rikkumise tõttu oma välimust.
Lõpuks vaatab kuraator maali mitte eraldiseisvana, vaid kogu valiku kontekstis. Kas tööd paiknevad kõrvuti mõtestatult? Kas nad ei korda üksteist? Kas nende vahel tekib dialoog – isegi siis, kui kunstnikud pole kunagi kohtunud? Hea kollektsiooni ei pea ühendama üks teema või stiil. Selles võib olla mitmekesisust, kuid see ei tohi olla juhuslik teoste kogum.
Milleks seda kõike ostjale vaja on? Mitte selleks, et usaldada oma maitse kellegi teise hoolde. Kuraator ei otsusta sinu eest, mis on ilus. Tema ülesanne on avardada valikuvälja, juhtida tähelepanu töödele, millest sa oleksid võinud mööda minna, ja välja sõeluda need teosed, mis galerii põhimõtetega ei haaku.
Kuraator oskab hinnata töö kvaliteeti, kuid ainult sina otsustad, kas tahad seda igal hommikul oma seinal näha.