Inimaju on seatud nii, et suudab näha nägu isegi juhuslikus mahaloksunud värvilaigus. Kunstnikud teadsid ammu, kuidas seda ära kasutada: piisab, kui anda koerale tähtis ilme või panna ahv kirjutuslaua taha istuma – ja vaataja mõtleb ise juurde iseloomu, harjumused ja tõenäoliselt ka ametikoha. Loomast saab inimese portree, ainult et sellise portree peale on tunduvalt raskem solvuda.
-
sajandil muutsid flaami kunstnikud selle mängu omaette žanriks – singerie, mis tuleneb prantsuskeelsest sõnast „ahvitemp“. Inimriietes ahvid tegelesid kõige sellega, mis korralikule linnakodanikule kohane: kauplesid, seisid vahipostil, ajasid habet, jõid ja suitsetasid. David Teniers noorema stseenides aimub selle balagaani taga üsna tõsine mõte: inimesed armastavad kombetäitmist ja rollimängu sedavõrd, et meenutavad vahel loomi, kes teesklevad inimesi. Vahel aga vastupidi.
-
sajandil leidis Briti kunstnik Edwin Landseer satiiri jaoks veelgi sobivamad tegelased – koerad. Tema kuulsas kohtustseenis istub lordkantsleri kohal puudel ja tema ümber on kogunenud neljajalgsed juristid. Idee sündis ühe kohtuniku naljatlevast märkusest, et seltskonnadändi krahv d’Orsay puudlist tuleks suurepärane lordkantsler. Landseer muutis lauajutu tervet kohtusüsteemi käsitlevaks maaliks. Nali toimis just seetõttu, et koerad ei näinud välja naeruväärsed: nad võtsid oma rolle nii tõsiselt, et tahes-tahtmata meenusid päris istungid.
Mõnikord ei jäljenda loomad inimesi, vaid vahetavad nendega hoopis kohad. Prantsuse karikaturisti Grandville’i satiirilistel joonistustel said ametnikud, seltskonnadaamid ja muud ühiskonnaelus osalejad endale loomapead. Riietust, žeste ja ümbrust joonistas kunstnik seejuures peaaegu teadusliku täpsusega. Mida veenvam stseen välja nägi, seda selgemalt tuli esile absurd. Tema loomad polnud niivõrd fantaasia, kuivõrd viis näidata inimlikke nõrkusi ilma konkreetseid nimesid nimetamata.
Eriti leidlikult kasutas seda võtet Jaapani ukiyo-e puulõikemeister Utagawa Kuniyoshi. 1842. aastal keelasid võimud kabuki-näitlejate kujutamise ja mõned muud populaarsed teemad. Kuniyoshi leidis kõrvaltee: ta hakkas kujutama kasse teatritegelaste iseloomulikes poosides ja rollides. Vaatajad, kes etendusi tundsid, suutsid stseeni ära tunda ka ilma inimnäota. Välja tuli peaaegu täiuslik sõnum: tsensori ees olid vormiliselt kassid, asjasse pühendatute jaoks aga lemmiknäitlejad ja teater, mida püüti piirata. Kassinägu osutus inimnäost mugavamaks mitte üksnes nalja, vaid ka võimust rääkimise jaoks.
Selle võtte saladus on lihtne. Loomamask loob turvalise vahemaa kujutise ja selle tegeliku sihtmärgi vahele. Me naerame parukas ahvi, koerast kohtuniku või laval oleva kassi üle, ja siis märkame, et naerame omaenda harjumuste, edevuse ja ühiskondliku korra üle. Mõnikord ütleb loom inimese kohta rohkem kui kõige täpsem portree.