Kui vaadata impressionistide teemavalikut Pariisi Saloni žürii pilguga, tundub paljugi neis peaaegu provokatsioonina. Antiikkangelaste ja piiblistseenide asemel raudteejaam, söepraamid, vabrikukorstnad jõe kohal, igav puiestee vihma käes. Umbes nagu tooks keegi täna näitusele maaliseeria maa-alusest parklast.
Esimene põhjus on programmiline. Aastal 1863 avaldas Charles Baudelaire essee „Moodsa elu maalija", milles kaitses kaasaja õigust saada kunsti aineseks. Mitte üksnes toogades antiikkangelased, vaid ka tavalised inimesed redingotes, linnatänavad, mood, igapäevaelu. Noored kunstnikud haarasid sellest mõttest kinni. 1870. aastate kaasaeg nägi aga välja nagu malm, klaas ja aur.
Teine põhjus on praktiline ja märksa vähem romantiline. Metalltuubides värvid, mille John Goffe Rand patenteeris 1841. aastal, lihtsustasid tunduvalt vabas õhus töötamist. Oma osa mängis ka raudtee: see ühendas Pariisi eeslinnadega, kuhu kunstnikud tööle sõitsid. Monet elas Argenteuil'is, Renoir käis seal maalimas ja Pissarro töötas pikalt Pontoise'is. Need polnud ainult maalilised kandid pühapäevasteks jalutuskäikudeks, vaid paigad, mille naabruses olid jõgi, raudtee, tööstus ja tavaline linnaelu. Kunstnikud leidsid motiive sõna otseses mõttes kodukünnise tagant – ja ei näinud põhjust neist mööda vaadata.
Kolmas põhjus on kõige huvitavam ja puhtalt maalikunstiline. Suits, aur ja udu muudavad valgust silmanähtavalt: hajutavad seda, värvivad, uduseks muudavad esemete piirjooned. Õhk justkui muutub nähtavaks. Aastal 1877 maalis Monet Pariisi Saint-Lazare'i jaamas terve maaliseeria. Klaaskatuse all täidab vedurite aur kogu ruumi ja kohati lahustuvad vedurid selles peaaegu täielikult. Hiljem, 19. ja 20. sajandi vahetusel, maalis Monet Londoni parlamendihoonet läbi udu, pöördudes ikka ja jälle sama motiivi juurde erineva valguse käes. Udu ei ole siin takistus, mille lõppemist tuleb oodata, vaid osa motiivist endast.
Nii et „inetu paik" on pigem ajastu maitse kui maalikunsti kategooria. Impressionistid näitasid, et kunstiline huvi ei sõltu niivõrd objektist endast, kuivõrd sellest, kuidas valgus sellele langeb ja kuidas see päeva jooksul muutub. Vabrikukorsten loojangus võib kunstniku jaoks osutuda sama huvitavaks kui marmorsammas. Lihtsalt sammast oli juba ammu peetud kunsti vääriliseks aineseks, korstnal seisis selline tunnustus alles ees.