Kui 1839. aastal esitleti avalikkusele dagerrotüüpi, otsustasid kunstnikud üksmeelselt, et nende ametile on lõpp tulnud. Lõppu ei tulnud, küll aga midagi huvitavamat: kunstnikud hakkasid fotograafialt võtteid laenama. Eugène Delacroix näiteks ei häbenenud sugugi – 1854. aastal oli ta Prantsuse Fotograafia Seltsi asutajate seas ja maalis aktifotode järgi, mida tegi talle Eugène Durieu. Erinevalt lihast ja luust inimesest ei väsinud, ei külmetanud ega palunud selline modell pausi.
Seejärel tegi fotograafia maalikunstile veel kaalukama kingituse. Kuni 1878. aastani kujutati kappavat hobust ette ja taha sirutatud jalgadega – kaunilt, dünaamiliselt ja täiesti ebausutavalt. Eadweard Muybridge seadis raja äärde terve patarei kaameraid ja sai teada: lennufaasis tõmbab hobune jalad keha alla. 1881. aastal näitas ta oma seeriaid Pariisis, muu hulgas Ernest Meissonier' majas, kes oli suur hobustega lahingustseenide asjatundja. Kujutlege selle inimese tundeid, kes oli pool elu hobuseid valesti maalinud. Hiljem kasutas needsamu Muybridge'i albumeid Francis Bacon – tema väändunud kehad kasvavad osalt sealtsamast välja.
Kuid kõige tähtsam, mille maalikunst kaameralt sai, polnud anatoomia, vaid vaatamisviis. Edgar Degas ehitab oma balletitunnid üles nii, nagu oleks kaader tehtud kiirustades: figuur on lõuendiservaga pooleks lõigatud, keskel laiub tühi põrand, vaataja vaatab kuskilt ülalt ja küljelt. Varem oleks seda peetud kompositsioonipraagiks, nüüd aga salaja nähtud elu tundeks. Degas ka ise pildistas ning Pierre Bonnard tassis 1890. aastatel kaasas kompaktset Kodakit ja jäädvustas koduseid – needsamad juhuslikud poosid ilmuvad hiljem maalidele.
Naljakas on see, et vahetus kujunes vastastikuseks: fotograafid püüdsid tol ajal usinalt maalikunsti jäljendada, seades üles uduseid allegooriaid, maalikunstnikud aga õppisid neilt vastupidi juhuslikkust. Kaamera võttis maalikunstilt kohustuse olla täpne – ja see asus tegelema sellega, mis fotograafial ei õnnestunud: värvi, faktuuri ja pintslijäljega.