Loomad ilmusid kunsti ammu enne inimest. Lascaux’ koobastes kappasid metsikud pullid mööda seinu aastatuhandeid enne seda, kui maaliti esimene inimese nägu. Ometi hoidis akadeemiline hierarhia loomakunsti sajandeid tagaplaanil – kuskil natüürmordi ja maastikumaali vahel. 1830. aastate Pariisi salongides kasutati sõna „animalistid“ lausa pilkavas tähenduses, kui räägiti skulptor Antoine-Louis Barye’st ja tema pronkslõvidest.
Tänapäeval on snobism jäänud minevikku ning selle asemele on tulnud ootamatu avastus: just loomad võivad osutuda eriti mõnusateks kaaslasteks kodus. Portree vaatab alati vastu, justkui ootaks emotsionaalset vastust. Maastik viib pilgu kaugusse. Aga Düreri kuulus „Jänes“ lihtsalt on. Ta ei oota meilt midagi. Teda võib lihtsalt vaadata, märgates üha uusi detaile. Pilk libiseb üle karvkatte tekstuuri, peatub valvsalt kikkis kõrvadel ja märkab, kui palju tähelepanu pööras kunstnik teisele elusolendile. Sel hetkel vaibub lõpuks ka sisemine monoloog.
Hea loomakunsti võlu peitub vaatluse täpsuses, mitte püüdes vaatajas heldimust tekitada. Et maalida täkk Whistlejacket elusuuruses, uuris George Stubbs aastaid hobuste anatoomiat. Rosa Bonheur sai Pariisi politseilt loa kanda pükse, sest muidu oleks tal olnud tapamajades ja loomalaatadel palju keerulisem töötada. François Pompon valis aga absoluutse minimalismi tee: ta eemaldas jääkaru kujult kõik üleliigse, jättes alles vaid sileda ja voolava silueti. Just see teos tõi skulptorile 1922. aastal, 67-aastaselt, ülemaailmse kuulsuse.
Kust alustada oma kollektsiooni jaoks kunstiteoste otsimist? Esiteks, otsige elutruudust, mitte dekoratiivsust. Käpa loomulik asend on alati veenvam kui kunstlikult loodud meeleolu. Teiseks, pöörake tähelepanu väljendusrikka faktuuriga maalidele: energiline pintslitõmme muudab looma peaaegu käegakatsutavaks. Ja kõige tähtsam reegel: ärge tooge koju looma, kellega te ei tahaks igal hommikul kohtuda. Temaga peate koos elama teie, mitte kunstikriitikud.