Sõna „amatöör“ kõlab kunstijuttudes peaaegu nagu diagnoos: inimene küll pingutas, aga ei küündinud. Tegelikult on lugu huvitavam ja maalikunsti ajalugu on sellises määratluses rohkem kui korra kahelda lasknud.
Akadeemiline kooliharidus tähendab tohutut hulka valmislahendusi. Kuidas figuuri üles ehitada, kuhu panna refleks, kuidas maalida kangavolti nii, et see loeks end välja ka viie meetri kauguselt. Kõik see on hindamatu ja säästab aastaid. Ent igal lahenduste komplektil on kõrvalmõju: käsi hakkab vahel vastama varem, kui kunstnik jõuab endale küsimuse esitada. Tuleb oskuslikult, kindlakäeliselt – ja mõnikord liiga sarnaselt sellele, mida teevad teised.
Iseõppijal võib see filter puududa. Henri Rousseau teenis Pariisi tollis ja maalis oma kuulsaid džungleid, ilma et oleks kordagi troopikas käinud: ta käis botaanikaaias, uuris taimi ja raamatuillustratsioone. Akadeemilise perspektiivi seisukohalt näevad tema padrikud ebatavalised välja: lehed liituvad peaaegu ornamendiks. Just see pinnalisus ja dekoratiivsus teebki need nii lummavaks. Picasso, tõsise akadeemilise ettevalmistusega kunstnik, korraldas 1908. aasta novembris Rousseau auks kuulsa banketi Bateau-Lavoiris. See oli ühtaegu sõbralik toetusavaldus ja omamoodi kunstietendus Montmartre'i boheemlaskonna keskel. Rousseau pakkus noortele kunstnikele ja luuletajatele juba huvi, kuigi tema tööd andsid endiselt sageli põhjust naeruvääristamiseks. Seepärast pole bankett oluline mitte kui tõend üleüldisest tunnustusest, vaid kui märk sellest, et mõned kunstnikud nägid tema ebatavalises käekirjas mitte puudust, vaid iseseisvat kunstilist jõudu.
Niko Pirosmani maalis silte Tiflisi duhaanidele ehk kõrtsidele ja töötas mustal vakstul, muutes tumeda pinna osaks kujutisest. Seal, kus teine kunstnik oleks hakanud tausta välja maalima, võis Pirosmani jätta musta materjali lihtsalt paljaks. Sündis lakooniline, väljendusrikas kujund – ilma et oleks olnud vaja iga pildiosa täita. Anna Mary Robertson, keda maailm tunneb Grandma Mosesena, hakkas maalimisega tõsisemalt tegelema eakana, kui artriit ei lubanud tal enam tikkida. Tema maaelustseenid saavutasid aja jooksul laia tuntuse ja jõudsid muuseumikogudesse.
Ainult et ärgem romantiseerigem: enamik amatöörtöid jääbki amatöörlikuks ja väljaõppe puudumine iseenesest ei päästa kedagi. Asi pole teadmatuses, vaid selles, et mõtte ja lõuendi vahel on vahel vähem vahendajaid – harjumuspäraseid reegleid, omandatud võtteid, hirmu teha valesti. Inimene lihtsalt maalib seda, mida näeb ja tunneb, aimamata, et nii „ei tohi“. Ja vahel osutubki just see kõige huvitavamaks.