- sajandi alguses jõudis kunstnike paletile uustulnuk – kroomkollane. Pliikromaadil põhinev pigment ilmus 1810. aastate alguses, varsti pärast seda, kui keemik Louis Nicolas Vauquelin avastas elemendi kroom. Värv tuli tihe, ere, peaaegu jultunud. Kunstnikud hindasid kiiresti selle jõudu ja katvust, kuigi aja jooksul selgus, et mõned pigmendi teisendid võivad tumeneda.
William Turner oli üks esimesi, kes uue värvi meelsasti oma paletti võttis. Ta suhtus materjalidesse üldse nagu katsetaja: proovis, segas, riskis püsivusega efekti nimel. Kollane uputas tema maalidel korraga taeva, vee, õhu ja udu. Kriitikud reageerisid umbes nii, nagu reageeritakse inimesele, kes tuleb matustele oranžis: Turnerit süüdistati „kollapalavikus“, kirjutati tema piltide kollasusest ja võrreldi neid haigusega. Sellised maalid nagu „Orjalaev“ või hilised Veneetsia vaated on tõepoolest üles ehitatud nii, et valgus on tähtsam kui ese.
Turneri kohta on olemas üks õpikulugu. 1832. aastal rippus Kuningliku Akadeemia näitusel – päeval, mil kunstnikel lubati enne avamist oma töid viimistleda – tema merevaade Constable'i maali kõrval. Turner astus ligi ja lisas oma lõuendile ereda punase pintslitõmbe – poi. Kaasaegsete jutu järgi olevat Constable öelnud, et Turner „käis siin ja laskis püssist“. Üksainus värvilaik mängis üle terve maali.
Turner luges ka teooriat: ta tutvus Goethe „Värviõpetuse“ ingliskeelse tõlkega ja maalis 1843. aastal kaks pilti – ühe pimedusest, teise valgusest –, vastates nõnda saksa teoreetiku mõtetele värvist ja valgusest.
Ja siis juhtus kõige tähtsam. Aastatel 1870–1871 nägid Claude Monet ja Camille Pissarro, kes Prantsuse-Preisi sõja ajal Londonis viibisid, tema töid. Kui tugevasti Turner neid otseselt mõjutas, selle üle ajaloolased vaidlevad, kuid tema huvi valguse, atmosfääri ja vormi hajumise vastu ei saanud neil kindlasti märkamata jääda.
Värvimood sünnib harva ajakirjades. Vahel piisab sellest, et üks kangekaelne inimene ei kohku uue värvipurgi ees tagasi.