On olemas omaette ajaloolise iroonia žanr: maal, mille ette seisab täna järjekord, ei leidnud kunagi ainsatki ostjat. Ja jutt ei käi juhuslikest luuserites, vaid tunnustatud geeniustest.
Johannes Vermeer maalis aeglaselt, müüs vähe ja jättis pärast oma surma 1675. aastal lesele ainult võlad. Leiva eest tasumiseks tuli mitu maali anda võlausaldajale – pagar Hendrick van Buytenile. Pärast seda unustati kunstnik peaaegu kaheks sajandiks, kuni 1860. aastatel hakkas prantsuse kriitik Théophile Thoré-Bürger tema pärandit sõna otseses mõttes kild killu haaval kokku koguma. Isegi eluaegne kuulsus ei päästnud: seesama Rembrandt läks 1656. aastal pankrotti ja kogu tema vara, sealhulgas tohutu kunstikogu, müüdi oksjonil maha.
Üheksateistkümnes sajand ei osutunud sugugi leebemaks. Édouard Manet' kuulus „Olympia" võeti 1865. aasta Pariisi salongis vastu avaliku pilkega ja lõuend jäigi ateljeesse seisma. Alles pärast kunstniku surma korraldas Claude Monet rahakogumise, et maal leselt välja osta ja riigile üle anda. Paul Cézanne'i töid lükkas salongi žürii tagasi aastakümneid. Ja kui metseen Gustave Caillebotte pärandas 1894. aastal Prantsusmaale oma hämmastava impressionistide kogu, nõustusid ametnikud vastu võtma vaid poole – ülejäänud töid peeti „prügiks". Tänapäeval läheb igal muuseumiinimesel sellest otsusest kergelt silme ees mustaks.
Van Gogh maalis kümme aastat ja ei müünud peaaegu midagi; kindlalt on teada vaid „Punase viinamarjaistanduse" müük kunstnik Anna Bochile 1890. aastal. Modigliani elas võlgades ja tema ainus isikunäitus Berthe Weilli galeriis lõppes 1917. aastal politsei visiidiga, sest vaateaknal olid alasti figuurid.
Moraal pole siin sugugi romantiline (stiilis „tõelist geeniust ei mõisteta kunagi"), vaid puhtalt turumajanduslik. Kunsti ei hinnata sageli mitte kvaliteedi, vaid parajasti valitseva moega sobivuse järgi. Kui kunstnik murrab mustreid, ei suuda kaasaegsed seda lihtsalt näha – neil pole veel vajalikku „optikat" paika sätitud. Mööduvad aastakümned, fookus muutub ja selgub, et meistriteos oli kogu selle aja otse silme ees. Lihtsalt keegi ei teadnud, kuidas seda vaadata.